Nägemine on mul alati olnud väga kehvake. Oma esimesed prillid sain vast nii umbes 6ndas klassis. Ma isegi ei mäleta, kas kellelgi veel sel hetkel klassis prillid olid, aga see oli aeg, kus mulle tundus, et ma olin ainuke ja hea meelega ma küll neid ei kandnud. Mäletan korda kui prillid koju jäid ja oli kontrolltöö ning ma ei näinud spikerada, ohh seda häda!
Suurem saaga hakkas minu silmadega 2013. aasta suve alguses kui mul diagnoositi silma võrkkesta irdumine koos rebendiga. Ravitakse seda operatsiooniga ja kui sellele õigel ajal jaole ei saa võib asi lõppeda nägemise kaotusega. Kõige levinum sümptom on varju nägemine silma ees. Mina seda tähele ei pannud, mis tõttu kulmineerus kõik kriitilise piirini. Ühel päeval märkasin vasakus silmas justkui vinti. Jah, seda vinti on väga raske seletada. Nägemine pole mitte ainult miinuse tõttu kehv, vaid ühtegi sõna ma vasaku silmaga kokku ei loe.
Käisin eraarsti juures kontrollis ja edasi suunati mind Ravi tänava ITK Silmakliinikusse, kus mind eelisjärjekorras vastu võeti. Diagnoosiks sain silma võrkkesta irdumine koos rebendiga. Kõik, mis jäi vaateväljas ninast alla poole, oli must maa. Näiteks, kui tõstsin A4 paberi oma näo ette ja vaatasin seda ainult vasaku silmaga, siis nägin ainult paberi ülemist poolt. Juba samal vastuvõtul saadeti mind parema silmaga laseroperatsioonile, sest ka seal oli rebend sees. Kõik käis nii kiiresti, et ma ei jõudnud isegi närvi minna. Parem silm jõutigi tänu laserile päästa ja selle all pean silmas nägemise päästmist, miinus on sellel ikka. Vasaku silmaga käisin operatsioonil mõned päevad hiljem kui kätte olin saanud bakalaureusekraadi. Operatsiooni eesmärk on alati nägemise taastamine, kuid mina sain enda diagnoosile liiga hilja jaole, mis tõttu peatati küll haiguse levik, kuid nägemist täielikult päästa ei suudetud. Kui kaks silma on lahti, siis ei tunne ma seda, kuid vaadates ainult läbi vasaku silma, on vint vaateväljas alatiseks sees ja ühtegi sõna vms ma sellega kokku ei loe.
Tänaseks on sellest möödas natuke rokem kui viis aastat ja kaks prillipaari. Olen igapäevane prillikandja ning miinus kasvab mul natuke iga paari aasta tagant. Vähemalt kord aastas pean laskma silma põhjad üle vaadata, mida on mul ka laseriga paar korda pärast operatsiooni ravitud ja kontrollima nägemist üldiselt.
Suve alguses käisin Norman Optikas valimas päikeseprille ja kui prillipapa satub prillipoodi, siis päikeseprillidega asi ei piirdu. Muidugi jäin vaatama ja proovima ka nägemisprille. Mustad, suured ja kandilised Balmaini prillid jäid mulle kohe silma ja meelest ei läinud mul need mitu head kuud. Abiks ei olnud ka telefonis kummitama jäänud pildid. Juba suve lõpus tundsin, et nägemine ei ole enam päris see, mis ta olla võiks. Külastasin Norman Optika nägemise kontrolli ja tõsi ta oli, miinus oli kasvanud. Ainuke asi, mille üle rõõmu tunda, on uute raamide valimine. Erinevaid raame proovisin nii, et selg märg ja esimese korraga ära valida ei suutnudki. Seedisin ühe õhtu kodus ja näitasin pilte ka teistele. Kõige lemmikumateks jäi siiski Balmaini paar, mis juba suvel silma jäi (all olev selfie suvel tehtud). Mõtlesin, et kui need mul juba nii kaua on hinge peal olnud, siis midagi muud valida tundub veider. Olin kindel, et mõne muu paariga lahkudes hakkan kahetsema. Õigesti tegin, naudin oma uusi raame täiega!
Silmad on väga õrnad ning isegi kui sa arvad, et sul ei ole midagi viga ja näed hästi, siis aegajalt kontrollis käimine võib päästa su tuleviku!
Lemmikuid Balmaini raamid:
Tallinn Fashion Weekil oktoobri lõpus:
Mõned lemmikud Norman Optiku valikust:
* Postitus on koostöös Norman Optikuga.