Joffe on maailma armas koer. Te ilmselt teate seda juba kõik. Kui ma temaga koos ei ole, siis ma igatsen teda iga minut. Aegajalt käib Joffe minuga ka tööl kaasas. Õues käime praegu 5x päevas, kuid saaks ilmselt ka juba neljaga hakkama, kuid õues on ju tore. Kalamaja pargis on meil ka mitmed sõbrad, kellega mängimisest me ei väsi. Joffe armastab tohutult väikesi lapsi. Ta muutub siis ülemeelikuks, saba käib helikiirusel, hakkab roomama ja muidugi käib keel, mis tahab musi teha, kõigile.
Ta on äärmiselt arukas ja väle. Selged on tal sõnad ''siia'', ''istu'', ''lama'', ''keeruta'', ''läbi'', ''musi''. Peaaegu selged on ''kõrval'' ja ''koht''. Samuti on ta julge ka kutsikakoolis. Läbib pikemad torud ja takistused. Eile ütles kooli õpetaja, et Joffe on kui tsirkuseartist. Mina olin muidugi uhke. Pargis olles võin ta julgelt ka lahti lasta, sest ta hoiab alati pigem minu ligi ja jälgib mind silmanurgast. Kui rihmaga käime, siis ta mõistab ka, et ei jäta puud, pinki vms meie vahele, vaid läheb kohe õigelt poolt. Oma titte kiitmast ei väsi.
Joffe on ka väike külmavares, nagu minagi. Tema karv on veel õhuke ning praeguste jahedate ilmadega peab tal juba õues midagi seljas olema, muidu väriseb mul süles kui haavaleht. Tema teine nimi on ka väike pätt. Kui koju tulen, siis läheb meil 5-10 minutit aega, et rihm ja jope selga saada. Ta on õnnejunnis ja hüppab üles-alla ja näksib oma väikeste, kuid äärmiselt teravate kihvadega. Kui tuleme õuest tuppa, siis ta istub ilusti ja jälgib kui omal jope seljast ja saapad jalast võtan. Siis tema sööstab varbaid hammustama. See on nii ime valus! Öösiti magab ta mul kaisus. Jep, väike hellik. Pea padjal ja teki all. Minule nii lähedal kui võimalik. Joffe haugub maru harva. Võib minna mitu päeva, et koer häält ei tee. Ainult haigutades tulevad mega armsad kilked. Kodus meil vaipu ei ole, kuid Joffe ilmselt arvab, et kõik vaibad on roomamiseks. Ta on siis kui väike konn, kes krõnksus tagajaldgadega end edasi lükkab.
Ta on äärmiselt arukas ja väle. Selged on tal sõnad ''siia'', ''istu'', ''lama'', ''keeruta'', ''läbi'', ''musi''. Peaaegu selged on ''kõrval'' ja ''koht''. Samuti on ta julge ka kutsikakoolis. Läbib pikemad torud ja takistused. Eile ütles kooli õpetaja, et Joffe on kui tsirkuseartist. Mina olin muidugi uhke. Pargis olles võin ta julgelt ka lahti lasta, sest ta hoiab alati pigem minu ligi ja jälgib mind silmanurgast. Kui rihmaga käime, siis ta mõistab ka, et ei jäta puud, pinki vms meie vahele, vaid läheb kohe õigelt poolt. Oma titte kiitmast ei väsi.
Joffe on ka väike külmavares, nagu minagi. Tema karv on veel õhuke ning praeguste jahedate ilmadega peab tal juba õues midagi seljas olema, muidu väriseb mul süles kui haavaleht. Tema teine nimi on ka väike pätt. Kui koju tulen, siis läheb meil 5-10 minutit aega, et rihm ja jope selga saada. Ta on õnnejunnis ja hüppab üles-alla ja näksib oma väikeste, kuid äärmiselt teravate kihvadega. Kui tuleme õuest tuppa, siis ta istub ilusti ja jälgib kui omal jope seljast ja saapad jalast võtan. Siis tema sööstab varbaid hammustama. See on nii ime valus! Öösiti magab ta mul kaisus. Jep, väike hellik. Pea padjal ja teki all. Minule nii lähedal kui võimalik. Joffe haugub maru harva. Võib minna mitu päeva, et koer häält ei tee. Ainult haigutades tulevad mega armsad kilked. Kodus meil vaipu ei ole, kuid Joffe ilmselt arvab, et kõik vaibad on roomamiseks. Ta on siis kui väike konn, kes krõnksus tagajaldgadega end edasi lükkab.
Joffe saab 14. oktoobril juba nelja kuuseks. Kaalub ta 3kg.
Pssst, see nädal on tulemas kingiloos. Hoidke silmad lahti!