Alustame algusest. Üheksa kuud tagasi... ok-ok, nali. Arvan, et võisin olla umbes 3aastane, kui sain oma esimese koera, Rommi. Ma tean, et me käisime siis vanematega ühes majas, kus olid kutsikad ning mina tegin skandaali. Viskusin kõhuli põrandale ja röökisin ''mina tahan seda koera!''. Nagu naksti, olemas. Loomaarmastus on minus alati äärmiselt tugev olnud. Rommi lahkus kui olin umbes 16/17aastane. Mäletan siiani kui imelik ja loomuvastane oli temaga ''hüvasti'' jätta. Pisaraid ei olnud. Tegin talle kalli, sest teadsin, et seda ju peaks tegema. Seest olin tühi. See tühjus aga ei kadunud. Kallistan ja musitan kõiki koeri, kellele vähegi käe külge saan. Võõrastelt küsin alati, kas võin teha pai.
Tööl käib meil imearmas brüsseli grifooni preili- Täpi. Nii ma grifoonidesse kiindusingi. Umbes kuuaega tagasi hakkasin neid googeldama ja külastasin kuulutuste ja foorumitega portaale. Peab tunnistama, et koerakuulutusi nähes tekkis tunne nagu valiks sokke. Kuidagi kohmakas oli neid vaadata. Müüa nimi tundus kahtlane jne. Ei tulnud seda tunnet ''ohh, see on minu koer!''. Olen siis mina oma kuuajasel puhkusel, parasjagu Taanis, kui mulle kirjutas Anete Palmik, et tuttava pesakond sai väikese brabandi grifooni kutsikad. Hetkega olin voodis istuli, süda mängis trumme ja sõnad jäid kurku kinni kui kaaslasele uudist rääkida tahtsin. Brabandi grifooni armastus oli juba ületamas igasuguseid piire. Tegin 875357 screenshoti ja näitasin neid kaaslasele. Minu ''jah'' tuli kohe! Ma pold teda näinud, ma ei teadnud, mis soost ta on, mis värvi, kui vana- mitte midagi. Ma teadsin, et tunne on õige. Hiljem hakkasin saama temast pilte ja videosid. Võite ainult ettekujutada, milliseid häälitsusi ma teha võisin. Millestki muust ma ei rääkinud. Kõigil oli ilmselt juba ammu siiber.
Raske oli olla nädalaid teadmisega, et üks minu unistusi on peagi täitumas. Päev enne olin ärev ja öösel ei maganud. Laupäeval, 16. augustil, suundusimegi kutsikate juurde. Pesakonnas oli kokku kuus kutsikat. Kui meie läksime, oli neid järele kolm. Värava peal olid juba haukudes vastas kaks suurt koera ja must brabandi grifoon. Vaatasin juba ''jummel kui armsad''. Sõbralikult võeti meid vastu ja sammusime aias olevate kutsikate poole. Mina muidugi arvasin, et üks must kutsikas oligi meil juba väravas vastas, kuid see oli hoopis peategelane, ema. Kutsikad olid nii imetillukesed ja ausalt öeldes ma polnud seda endale enne teadvustanudki. Enda oma tundsin muidugi kohe ära. Tal on must triip seljal, mis läheb sujuvalt üle mustaks sabaks. Tervitasin neid kõiki. Pelglikult siis haarasin ta oma südame juurde ja musisessioon võis alata. Üsna leim, aga mul on juba silm märg. Seal ma seisin ja hoidsin oma kaua oodatud kaunikest.
Joffe sündis 14. juunil 2014. Hetke kaal: 1,6 kg.
 |
| Lemmik tegelasega, kelle käsi kahjuks ei püsi enam kaua keha küljes. |
 |
| Ema koos oma kahe poisi ja pisitirtsuga..Joffe on suu ammuli. |