Suvel võtsime ette väikese tripi autoga Lätti. Paak täis ja ajame me panime. Matisel oli suur tahtmine ära käia DeLaWake kaablipargis, mis asus Valmieras ning mina tahtsin Jurmala veekeskusesse. Seigelda sai korralikult, sest esialgu oli meil vale aaddress, mis oli ligi 100 km teises suunas, kuid see oli omamoodi kihvt ja tegime hops plaanid ümber. Kõigepealt külastasime siis Juramala veekeskust, kus me kumbki varem ei olnud käinud. Ei teadnud väga, mida oodata ka. Ütleme nii, et päris Serena (Soomes) veepark see ei olnud, kuid igati vinge siiski. Kui järgmine kord Lätti minek, siis hea meelega lähen sinna veel ja veel. Lemmikumateks atraktsiooniteks olid loomulikult torud. Torudest sai alla lasta üksi kuni isegi neljakesi, olenes torust. Kasutada sai ka erinevaid kumme, milles istuti, kas üksi või paaris, või kuni neljakesi. Nendest torudest oli ikka kindlam minna, kus sai kaaslasega koos olla. Üks toru, mille jaoks pidi kõige kõrgemale minema oli ka minu jaoks kõige hullem. Sealt torust pidi alla laskma üksinda, ning seal ei olnud ka kummi, millesse ronida. Mul ei olnud üleval isegi aega mõelda, et kas ma ikka tahan sealt alla lasta, sest Matis juba kimas ees minema. Jäin sinna ülesse üksi passima koos noormehega, kes torusse juhatas ja õpetas, kuidas seal ellu jääda. Alla lastes pidi olema täiesti sirgelt, käed rinnal risti ning jalad pidi ka risitis hoidma. Terve see aeg kui ta seda ütles suutsin ma mõelda, et dzii kui siin juba selline õpetus on, et siis see ju mingi iizy briizy olla ei saa. Igatahes alla ma sealt suskasin, sest noo kui juba sinna ülesse sai mindud, siis ega saba jalgevahel sealt alla tulla ka nagu ei kõlba. Sõit oli mega kiire. Ma ei suutnud isegi vahepeal sellise hooga jalgu ristis hoida. Kuid surmahirm (hahaha) oli nii suur, et surusin jalgu kõvasti kokku. Aegajalt oli selja all ka tunda neid torude vahe vms kohti, kuid haiget need mulle ei teinud. Ütlen mulle, sest kui õigesti mäletan, siis Matis sai haiget nii seljale kui ka küünarnukkidele. Alla jõudes oli vesi silmis ja hea oli, et bikiinid õiged kohti veel katmas olid. Kui silme eest juba veidi selgines, siis nägin, kuidas Matis mind suurte silmadega ja veel suurema irvega ootas. Ta veel ütles, et kõrvalt rajalt tuli mees nii suure hooga, et pidi sealt välja lendama ja siis ta seal oli kaalutlenud, et huvitav, kas ma ka lendan (irw). Igatahes veetsime seal igati toredad tunnid! Järgmisel päeval asusime otsima parki nimega DeLaWake ning kuna neid on mitu, siis otsisime just seda, mis asub kohas nimega Valmiera. Ilmaga väga ei vedanud. Just see aeg kui parki jõudsime oli külm, tuuline ja pilved olid äärmiselt sünged, nagu enne tormi. Vihma käest küll õnneks pääsesime pargis olles. Kohas pettusime, sest Matis oli arusaanud, et seal suur ja vinge park mitmete erinevate obstaaklitega, kuid Harku Wakepargile jäi see ikka alla. Ümbrus ise oli väga kena! Halli ilma tõttu ei teinud ma ka Matise sõidust pilte, kuid all pool on näha Matise ühtesid parimaid lende see suvi Harku Wakepargis. Järgmine suvi on valmimas veel üks wakepark Männikul, millest rohkem informatisooni ilmub tulevikus nende FB lehel SIIN.
