Kirjutan taaskord oma külastuskäigust Tallinna loomade hoiupaika. Nüüd siis teine kord. Mainin ka ära, et sellest kirjutamine on kui omaette teraapia. Ma saan justkui midagi hingelt ära, kuid koguaeg janunen uue järele. Seekord oli külasus hoopis teistsugune kogemus. Teadsime kohe oma nimed kirja panna ning tegime tiirud, et tervitada nii vanu sõpru kui ka uustulnukaid. Paljud tundusid uued ka kindlasti seetõttu, et esmakordselt minnes olid juba paljud jalutuskäikudele suundunud.
Matis haaras juba jalutusrihma ning mina hoidsin silmad lahti, lootes leida prillidega mees, kes eelmine kordki meile koera andis. Sama meest ma ei kohanud, kuid silmasime üht nooremat meest, kes parasjagu ühele naisterahvale koera ulatas. Võtsime siis ka neile sappa, märgiks, et soovime järgmisena koera võtta. Juba aga jõudis üks naisterahvas meie poole pöörduda. Koerte haukumise tõttu kuulsime teineteist vist üle kahe sõna, kuid pilkudest saime ka väga hästi aru, või siis mitte.. Nimelt igakord kui puurist möödusime vaatas töötaja mulle küsiva pilguga otsa. Lõpuks sain aru, et saame ise koera valida, mis oli mulle üllatuseks, sest eelmisest korrast jäi mulje, et instruktor teeb valiku sinu eest, silly me. Ma loodan, et ta ei arvanud, et me mingid eriti valivad oleme, nagu üksi ei sobiks. Kui ma lõpuks aga selle ära taipasin, siis näitasin kohe esimese ettejuhtuva puuri peale, et temaga lähme. Ma isegi ei vaadanud, kes seal sees oli. Samal ajal kui töötaja rihma kinnitas jõudsin tutvuda puuri peal oleva sildiga. 4 kuune isane muki, täitsa beebi alles! Kasvult muidugi juba suurem muks, kuid vanuselt ikka täitsa tita. Koer hüppas erutusest üles-alla ja no tõesõna oleksin ise ka hüpanud, sest nende reaktsioon on lihtsalt ulmeliselt rõõmustav! Ma siis nimetan taaskord meie beebit Mukiks. Muki oli selleks päevaks varjupaigas veetnud 5 päeva. Mukit tutvustava lehega saab tutvuda SIIN!
Me polnud veel majast väljagi saanud kui esimese minutiga oli Muki end täielikult rihma sisse suutnud takerdada. Samal ajal kui töötaja kükakil käppa vabastas ja mina rihma hoidsin, oli Muki ta täielikult täis musitanud. Valmistasin end vaimselt ette, et kui nüüd ukse avame, siis tuleb musklit kohe töösse lasta, et ninuli ei käiks. Aga tohoo imet, Muki oli kui udusulg seal rihma otsas. Arvestades kui energiline ja õnnejunnis ta oli, siis olin kindel, et ega me kergelt ei pääse. Udusulg oli ta seetõttu, et ta ei tahtnud meist kaugele joosta. Kohe kui rihm hakkas natukenegi pingumale minema jooksis ta kohe meie juurde tagasi. Hüppas kergelt rõõmust meie peale ja limpsis sõrmi, kätt, jopet, mida iganes limpsida andis kui ta oma rõõmsas hüppes oli. Esimesed 10 minutit ma lihtsalt irnusin koguaeg, sest Muki oli lihtsalt nii naljakas. Lisaks sellele, et ta koguaeg kargas nii meid kui kohapeal olles, siis ta vist ei osanud ka veel hästi rihmaga jalutada. Pean selle all silmas seda, et absoluutselt koguaeg oli tal see rihm käppade vahel keerdus või siis oli hüppes kui väike jänes. Kui aga vahepeal tihedalt asustatud puudega alal jalutasime, siis tegime Matisega lõpmatult kaheksaid ümber puude, sest no Muki ei saanud kohe üldse aru, mis ringe ta meiega korda saadab. Kohe kui seisma jäime või Matis mu hange lükkas jooksis Muki musitama. Vahepeal istusimegi ligi 10 minutit hanges ja lihtsalt mürasime ja irnusime. Kindlasti oli Mukil hea meel õues olla, kuid oli tunda ja näha, et eelkõige nautis ta meid ja meie seltskonda. Ta oleks ilmselt ka siis äärmiselt rahul olnud kui oleksime tundaega hanges istunud ja müranud. Ta silmad olid nii hinge läbi purevad, et phhh jamhh. Tagasi minek on mu enda jaoks alati nii raske. Koguaeg mõtlen, et jalutame veel veidi või, et lähme ringiga tagasi, et võimalikult kaua oldud saaks. Samas Muki (ka esimese korra Muki) läksid tagasi hea meelega. Sekundiksi ei olnud seda tunnet, et nad ei tahaks tagasi minna või, et nad sellepärast kurvad oleksid. Pigem olen ikka mina see, kes salaja kurb on. Maja ja ukse juurde jõudes oli saba liputamine täistuuridel. Mida ma sellega mõtlen on ilmselt see, et muidugi nad tahaksid "oma koju", kuid see koht on neile ka kodu, kus on neile tuttavad näod ning inimesed, kes neid armastavad, nende eest hoolitsevad ja hellust üles näitavad.
Matis haaras juba jalutusrihma ning mina hoidsin silmad lahti, lootes leida prillidega mees, kes eelmine kordki meile koera andis. Sama meest ma ei kohanud, kuid silmasime üht nooremat meest, kes parasjagu ühele naisterahvale koera ulatas. Võtsime siis ka neile sappa, märgiks, et soovime järgmisena koera võtta. Juba aga jõudis üks naisterahvas meie poole pöörduda. Koerte haukumise tõttu kuulsime teineteist vist üle kahe sõna, kuid pilkudest saime ka väga hästi aru, või siis mitte.. Nimelt igakord kui puurist möödusime vaatas töötaja mulle küsiva pilguga otsa. Lõpuks sain aru, et saame ise koera valida, mis oli mulle üllatuseks, sest eelmisest korrast jäi mulje, et instruktor teeb valiku sinu eest, silly me. Ma loodan, et ta ei arvanud, et me mingid eriti valivad oleme, nagu üksi ei sobiks. Kui ma lõpuks aga selle ära taipasin, siis näitasin kohe esimese ettejuhtuva puuri peale, et temaga lähme. Ma isegi ei vaadanud, kes seal sees oli. Samal ajal kui töötaja rihma kinnitas jõudsin tutvuda puuri peal oleva sildiga. 4 kuune isane muki, täitsa beebi alles! Kasvult muidugi juba suurem muks, kuid vanuselt ikka täitsa tita. Koer hüppas erutusest üles-alla ja no tõesõna oleksin ise ka hüpanud, sest nende reaktsioon on lihtsalt ulmeliselt rõõmustav! Ma siis nimetan taaskord meie beebit Mukiks. Muki oli selleks päevaks varjupaigas veetnud 5 päeva. Mukit tutvustava lehega saab tutvuda SIIN!
Me polnud veel majast väljagi saanud kui esimese minutiga oli Muki end täielikult rihma sisse suutnud takerdada. Samal ajal kui töötaja kükakil käppa vabastas ja mina rihma hoidsin, oli Muki ta täielikult täis musitanud. Valmistasin end vaimselt ette, et kui nüüd ukse avame, siis tuleb musklit kohe töösse lasta, et ninuli ei käiks. Aga tohoo imet, Muki oli kui udusulg seal rihma otsas. Arvestades kui energiline ja õnnejunnis ta oli, siis olin kindel, et ega me kergelt ei pääse. Udusulg oli ta seetõttu, et ta ei tahtnud meist kaugele joosta. Kohe kui rihm hakkas natukenegi pingumale minema jooksis ta kohe meie juurde tagasi. Hüppas kergelt rõõmust meie peale ja limpsis sõrmi, kätt, jopet, mida iganes limpsida andis kui ta oma rõõmsas hüppes oli. Esimesed 10 minutit ma lihtsalt irnusin koguaeg, sest Muki oli lihtsalt nii naljakas. Lisaks sellele, et ta koguaeg kargas nii meid kui kohapeal olles, siis ta vist ei osanud ka veel hästi rihmaga jalutada. Pean selle all silmas seda, et absoluutselt koguaeg oli tal see rihm käppade vahel keerdus või siis oli hüppes kui väike jänes. Kui aga vahepeal tihedalt asustatud puudega alal jalutasime, siis tegime Matisega lõpmatult kaheksaid ümber puude, sest no Muki ei saanud kohe üldse aru, mis ringe ta meiega korda saadab. Kohe kui seisma jäime või Matis mu hange lükkas jooksis Muki musitama. Vahepeal istusimegi ligi 10 minutit hanges ja lihtsalt mürasime ja irnusime. Kindlasti oli Mukil hea meel õues olla, kuid oli tunda ja näha, et eelkõige nautis ta meid ja meie seltskonda. Ta oleks ilmselt ka siis äärmiselt rahul olnud kui oleksime tundaega hanges istunud ja müranud. Ta silmad olid nii hinge läbi purevad, et phhh jamhh. Tagasi minek on mu enda jaoks alati nii raske. Koguaeg mõtlen, et jalutame veel veidi või, et lähme ringiga tagasi, et võimalikult kaua oldud saaks. Samas Muki (ka esimese korra Muki) läksid tagasi hea meelega. Sekundiksi ei olnud seda tunnet, et nad ei tahaks tagasi minna või, et nad sellepärast kurvad oleksid. Pigem olen ikka mina see, kes salaja kurb on. Maja ja ukse juurde jõudes oli saba liputamine täistuuridel. Mida ma sellega mõtlen on ilmselt see, et muidugi nad tahaksid "oma koju", kuid see koht on neile ka kodu, kus on neile tuttavad näod ning inimesed, kes neid armastavad, nende eest hoolitsevad ja hellust üles näitavad.
 |
| Sõbrad Matise kodukandist |