Pole juba tükk aega midagi kirjutanud ning täna tundsin ängistust teiega ühtteist jagada. Kõik, kes mind vähegi hästi tunnevad, teavad, et olen tohutu loomasõber. Koerad on mu täielik nõrkus. Olen 23-aastane ning sellest 15 aastat omasin ma koera. Väike armas must krants, kelle imearmsad nööbisilmad olid mulle suureks rõõmuks. Uskumatu mõelda kui palju aastaid on möödas, kus mul ei ole oma koera. Nüüd saan aru, et see ei olnud ainult rõõm. Selles oli kõike! Osake minust on kui tühi auk, täielik tühjus. Tean, et ühel päeval kui minu võimalus tuleb, saab see taas täidetud.
Juba mitmeid aastaid pläägutan, kuidas ma küll loomade varjupaika lähen. Aasta Ameerikas olles ma tõesti ühe korra käisin, kuid see oli selline pisemat sorti, ligi 10ne koeraga, mida ma ausalt öeldes ei mäletagi. Miks ma ei ole varem hoiupaiga loomi külastanud? Võib-olla ma ei olnud selleks valmis? Võib-olla mõni ei saagi selleks kunagi valmis olema? Samas kui mõnele teisele ei ole see mitte midagi erilist, ei vaja mingit eeltööd.
Mõned nädalad tagasi avastasin www.pets.ee lehel Kassi TV. Kasside tuppa on paigutatud kaamera, mis näitab kasside tegevust otse laivis. Tunnistan, et vahel ma lihtsalt jäängi neid vaatama. Nad on nii toredad! Kord oli aga kaamera suunatud nii, et nägin ka, mis toimub hoiupaiga akende taga. Nägin jalutama minevaid koeri. Lugesin ka kodulehelt reegelid läbi kui on soov koeraga jalutama minna. Ei, ma ei teinud seda esimest korda, kuid esimest korda tegin seda nii teadlikult, et mul oli reaalselt tunne, et kohe panen saapad jalga ning hakkan astuma. Ma tundsin, et olen valmis. Võtsingi plaaniks koos Matisega laupäevasel päeval Viljandi mnt loomade hoiupaika külastada. Panin end soojalt riidesse, lumes müttamis vammused selga. Ma loodan, et ma ei liialda, kuid ikka aastaid-aastaid tagasi Matis ei olnud just kõige suurem koerasõber, aga kuna mul on koerad ees ja taga siis mulle tundub, et ka tema on omamoodi neisse kiindunud, või sinna poole teel. Kui mõnd mukit näeb, siis alati müksab mind, teades kui vaimustuses ma neist olen.
Matis minna ei tahtnud. Mina aga eriti valikut ei andnud ning tema jaoks oli see üks asi, millega ta tahtis laupäevasel päeval ruttu ühele poole saada. Korra oli autos ka pinget tunda kui õigest tänava otsas mööda sõitsime. Tõsi, osa sellest pingest oli see, et ma olen maailma kõige kehvem orienteeruja, veel vähem kaardilugeja. Mul oli „veidi“ halb tunne, et teise niiviisi enda tahtmist mööda olin kaasa tirinud. Kuid ma tahtsin just Matisega sinna minna. Arvan, et mitte keegi ei mõista seda miskit, mis mul koertega on, kuid Matis ehk õige pisut.
Iga sekundiga kui hoiupaigale lähenesime olin ma nii elevil, et ma reaalselt arvasin, et ma panen paki maha... ok, ei pannud, aga elevus oli nii suur! Kella 12’st on hoiupaik külastajatele avatud ning meie olime kohal 12.30 paiku. Parkisime auto ära. Sisenesime majja. Inimesi siblis, varjupaiga töötajad kui ka mõned külastajad. Esialgu kohe ei teadnudki, kus kohast alustada. Pöördusin esimese ettejuhtuva töötaja poole ning andsin teada, et olen esimest korda ning soovin koeraga jalutada. Sõnad loeti peale ning vastutasime oma tegude eest ning kinnitasime selle allkirjaga. Esialgu anti aega ringi vaadata nii sees kui ka väljas olevaid koeri. Karvased nunnud igal pool ja mina sillas. Jah, hinge kriipiv oli ka, kuid ma ei tahtnud seal ega sellel päeval kurb olla. Tulin sinna eesmärgiga rõõmu pakkuda. Igakord kui tundsin pitsitavat kurbust esile kerkimas siis seadsin end kohe teisele lainele tagasi. Enne veel majas olles üks naisterahvas ütles, et paljud (rahulikud) koerad juba jalutavad. Leides instruktori küsisingi, kas saaksin ka kellegi jalutama viia. Mulle noogutati ning reipal sammul seadis instruktor juba sammud kindla koera poole, kelle ta siis ilmselt oli juba välja valinud. Nagu ma aru sain, siis päris nii see ei ole, et lähed sinna, valid ühe nunnu välja ja temaga võidki jalutama asuda. Muidu võib-olla igaüks valiks selle ühe nunnu jalutada. Mulle meeldib, et seal on süsteem. Kõik saavad võrdselt tähelepanu ehk ka võrdselt jalutada.
Meie muks oli emane, segavereline pruuni ja musta kirju ning 6-aastane (siin näed Mukit). Temal oli nimelahter tühi, seega minu jaoks oli ta Muki ja kõik sinna juurde kuuluvad armsad hüüded. Valisin jalutamiseks rihma, mille instuktor kinnitas koera külge ning ulatas rihma otsa mulle, et koer teaks kui ta puurist väljub, kes temaga jalutama läheb. Nii meie retk algaski. Teiseks, mis mulle nende süsteemi juures meeldib on see, et koeraga peab jalutama vähemalt 1 tund, mitte vähem, rohkem võib.
Esimese viie minuti möödudes ilma naljata oli mul juba pesu ka higine, sest meie rüblikul oli kohuaeg nii kiire, sest nii palju lõhnu, nii palju nuusutada ja maad, kus joosta. Ja ega siis Muki pissipeatuseid ei teinud, kõik käis jooksu pealt. Ta sikutas ikka päääris kõvasti, nii et mõne minuti pärast juba tundsin, et ohhooo, mis see muskel mul seal käes teeb. Ei tahtnud kohe nagu joosta ka, et koer saaks aru, et sina jalutad teda, mitte tema sind. Aga siis mõtlesime, et ahh, mis seal ikka. Me ei tea palju ta joosta saab ja lasime aga jalgadel käia. Mida rohkem peateedelt metsa sisse põigata, seda aeglasemini Muki jooksis, sest ilmselt uued rajad olid põnevamad ja rohkem nuusutamist, mis tähendas, et saime ka veidi hinge tõmmata. Suuremad jooksud tegi muidugi Matis. Kõik oli lihtsalt liiga imeline. Maailmaarmas koer, ilus loodus, palju lund, iga hetk oli nii võimas, et mul on tunne, et ka preaegu kirjutades ma langen katarisesse. Muidugi ei saa ma ka mainimata jätta, et ka Matis oli kui teises dimensioonis. Täieti teine inimene, kelles avanes täiesti uus külg. Teame juba üksteist varsti 10 aastat? aga see oli midagi uut. Ma isegi ei tea, kas ta ka ise seda tunnetas, kuid mina kui kõrvalt vaatajana ei saanud enam rohkem õnnelik olla, kui antud hetkes. Kui 1,5 h mütatud sai ning tagasi mindud siis ma muidugi kallistasin kõvasti-kõvasti meie Mukit, kes ei näidanud selle ajajooksul sekundikski negatiivset emotsiooni. Hiljem olen tagantjärele mõelnud, kas mõni koer seal oma jalutaja peale üldse urisenud on? Instruktoriga saatsin Muki oma „boksi“ tagasi, kus Muki sai kiidusõnad ning ka sildikese boksile, et ta hetkel on väsinud ja veel niipea jalutada ei soovi (märgiks teistele jalutada soovijatele).
Ei üle ega ümber saanud me ka kassitoast, kuhu igapäev, kas vähem või rohkem piilunud olen. See ruum on ka äsja remonditud ning oli äärmiselt meeldiv. Mõned kiisud tegid oma uinakuid, mõned olid peidus ja põrnitsesid hoolikalt. Teised aga jällegi lustisid ringi ja mängisid, et pidi lausa eest ära astuma. Kui kuhugi seisma jäid või kükakil istusid siis ikka oli keegi, kellel nurrumeeter oli põhjas ning sinu tähelepanu soovis.
Juba mitmeid aastaid pläägutan, kuidas ma küll loomade varjupaika lähen. Aasta Ameerikas olles ma tõesti ühe korra käisin, kuid see oli selline pisemat sorti, ligi 10ne koeraga, mida ma ausalt öeldes ei mäletagi. Miks ma ei ole varem hoiupaiga loomi külastanud? Võib-olla ma ei olnud selleks valmis? Võib-olla mõni ei saagi selleks kunagi valmis olema? Samas kui mõnele teisele ei ole see mitte midagi erilist, ei vaja mingit eeltööd.
Mõned nädalad tagasi avastasin www.pets.ee lehel Kassi TV. Kasside tuppa on paigutatud kaamera, mis näitab kasside tegevust otse laivis. Tunnistan, et vahel ma lihtsalt jäängi neid vaatama. Nad on nii toredad! Kord oli aga kaamera suunatud nii, et nägin ka, mis toimub hoiupaiga akende taga. Nägin jalutama minevaid koeri. Lugesin ka kodulehelt reegelid läbi kui on soov koeraga jalutama minna. Ei, ma ei teinud seda esimest korda, kuid esimest korda tegin seda nii teadlikult, et mul oli reaalselt tunne, et kohe panen saapad jalga ning hakkan astuma. Ma tundsin, et olen valmis. Võtsingi plaaniks koos Matisega laupäevasel päeval Viljandi mnt loomade hoiupaika külastada. Panin end soojalt riidesse, lumes müttamis vammused selga. Ma loodan, et ma ei liialda, kuid ikka aastaid-aastaid tagasi Matis ei olnud just kõige suurem koerasõber, aga kuna mul on koerad ees ja taga siis mulle tundub, et ka tema on omamoodi neisse kiindunud, või sinna poole teel. Kui mõnd mukit näeb, siis alati müksab mind, teades kui vaimustuses ma neist olen.
Matis minna ei tahtnud. Mina aga eriti valikut ei andnud ning tema jaoks oli see üks asi, millega ta tahtis laupäevasel päeval ruttu ühele poole saada. Korra oli autos ka pinget tunda kui õigest tänava otsas mööda sõitsime. Tõsi, osa sellest pingest oli see, et ma olen maailma kõige kehvem orienteeruja, veel vähem kaardilugeja. Mul oli „veidi“ halb tunne, et teise niiviisi enda tahtmist mööda olin kaasa tirinud. Kuid ma tahtsin just Matisega sinna minna. Arvan, et mitte keegi ei mõista seda miskit, mis mul koertega on, kuid Matis ehk õige pisut.
Iga sekundiga kui hoiupaigale lähenesime olin ma nii elevil, et ma reaalselt arvasin, et ma panen paki maha... ok, ei pannud, aga elevus oli nii suur! Kella 12’st on hoiupaik külastajatele avatud ning meie olime kohal 12.30 paiku. Parkisime auto ära. Sisenesime majja. Inimesi siblis, varjupaiga töötajad kui ka mõned külastajad. Esialgu kohe ei teadnudki, kus kohast alustada. Pöördusin esimese ettejuhtuva töötaja poole ning andsin teada, et olen esimest korda ning soovin koeraga jalutada. Sõnad loeti peale ning vastutasime oma tegude eest ning kinnitasime selle allkirjaga. Esialgu anti aega ringi vaadata nii sees kui ka väljas olevaid koeri. Karvased nunnud igal pool ja mina sillas. Jah, hinge kriipiv oli ka, kuid ma ei tahtnud seal ega sellel päeval kurb olla. Tulin sinna eesmärgiga rõõmu pakkuda. Igakord kui tundsin pitsitavat kurbust esile kerkimas siis seadsin end kohe teisele lainele tagasi. Enne veel majas olles üks naisterahvas ütles, et paljud (rahulikud) koerad juba jalutavad. Leides instruktori küsisingi, kas saaksin ka kellegi jalutama viia. Mulle noogutati ning reipal sammul seadis instruktor juba sammud kindla koera poole, kelle ta siis ilmselt oli juba välja valinud. Nagu ma aru sain, siis päris nii see ei ole, et lähed sinna, valid ühe nunnu välja ja temaga võidki jalutama asuda. Muidu võib-olla igaüks valiks selle ühe nunnu jalutada. Mulle meeldib, et seal on süsteem. Kõik saavad võrdselt tähelepanu ehk ka võrdselt jalutada.
Meie muks oli emane, segavereline pruuni ja musta kirju ning 6-aastane (siin näed Mukit). Temal oli nimelahter tühi, seega minu jaoks oli ta Muki ja kõik sinna juurde kuuluvad armsad hüüded. Valisin jalutamiseks rihma, mille instuktor kinnitas koera külge ning ulatas rihma otsa mulle, et koer teaks kui ta puurist väljub, kes temaga jalutama läheb. Nii meie retk algaski. Teiseks, mis mulle nende süsteemi juures meeldib on see, et koeraga peab jalutama vähemalt 1 tund, mitte vähem, rohkem võib.
Esimese viie minuti möödudes ilma naljata oli mul juba pesu ka higine, sest meie rüblikul oli kohuaeg nii kiire, sest nii palju lõhnu, nii palju nuusutada ja maad, kus joosta. Ja ega siis Muki pissipeatuseid ei teinud, kõik käis jooksu pealt. Ta sikutas ikka päääris kõvasti, nii et mõne minuti pärast juba tundsin, et ohhooo, mis see muskel mul seal käes teeb. Ei tahtnud kohe nagu joosta ka, et koer saaks aru, et sina jalutad teda, mitte tema sind. Aga siis mõtlesime, et ahh, mis seal ikka. Me ei tea palju ta joosta saab ja lasime aga jalgadel käia. Mida rohkem peateedelt metsa sisse põigata, seda aeglasemini Muki jooksis, sest ilmselt uued rajad olid põnevamad ja rohkem nuusutamist, mis tähendas, et saime ka veidi hinge tõmmata. Suuremad jooksud tegi muidugi Matis. Kõik oli lihtsalt liiga imeline. Maailmaarmas koer, ilus loodus, palju lund, iga hetk oli nii võimas, et mul on tunne, et ka preaegu kirjutades ma langen katarisesse. Muidugi ei saa ma ka mainimata jätta, et ka Matis oli kui teises dimensioonis. Täieti teine inimene, kelles avanes täiesti uus külg. Teame juba üksteist varsti 10 aastat? aga see oli midagi uut. Ma isegi ei tea, kas ta ka ise seda tunnetas, kuid mina kui kõrvalt vaatajana ei saanud enam rohkem õnnelik olla, kui antud hetkes. Kui 1,5 h mütatud sai ning tagasi mindud siis ma muidugi kallistasin kõvasti-kõvasti meie Mukit, kes ei näidanud selle ajajooksul sekundikski negatiivset emotsiooni. Hiljem olen tagantjärele mõelnud, kas mõni koer seal oma jalutaja peale üldse urisenud on? Instruktoriga saatsin Muki oma „boksi“ tagasi, kus Muki sai kiidusõnad ning ka sildikese boksile, et ta hetkel on väsinud ja veel niipea jalutada ei soovi (märgiks teistele jalutada soovijatele).
Ei üle ega ümber saanud me ka kassitoast, kuhu igapäev, kas vähem või rohkem piilunud olen. See ruum on ka äsja remonditud ning oli äärmiselt meeldiv. Mõned kiisud tegid oma uinakuid, mõned olid peidus ja põrnitsesid hoolikalt. Teised aga jällegi lustisid ringi ja mängisid, et pidi lausa eest ära astuma. Kui kuhugi seisma jäid või kükakil istusid siis ikka oli keegi, kellel nurrumeeter oli põhjas ning sinu tähelepanu soovis.
Loen juba minuteid, et see laupäev kiiremini tuleks, sest minul on plaanid tehtud!
Jutt venis nüüd pikemaks kui seda esialgu eeldasin, kuid just täpselt nii see kõik minust välja tuli. Loodan, et minu pika pausi tõttu, keegi veel siia ikka ära eksib.
Jutt venis nüüd pikemaks kui seda esialgu eeldasin, kuid just täpselt nii see kõik minust välja tuli. Loodan, et minu pika pausi tõttu, keegi veel siia ikka ära eksib.