Pühapäeva varahommikul startisin koos Matise vanemate ja õega Võrru, Kuperjanovisse. Selleks päevaks ei olnud me Matisega üksteist näinud 1 kuu ja 3 päeva. NII hull see mittenägemise periood ei ole olnud. Ilmselt mängib suurt rolli ka see, et oleme igapäev kas siis rohkem või vähem rääkida saanud, väljaarvatud esimesed päevad. Kuperjanovisse jõudes ning piki aiaäärt väravani jalutades oli tunne nagu teisel pool oleks loomaaed (naerukoht). Nimelt ilusal künklikul maastikul oli igal künkal ja igas orus juba noorpaar omale koha sisse seadnud. Värava taga oli järjekord ca 25 inimest ning väeosade kaupa lasti inimesi sisse. Siis mindi edasi telki, kus registreeriti iga külaline. Seejärel pidi ootama ootealas kuni sõdur oma külalistele vastu tuleb. Üksi seal ringi uitada ei tohtinud, kuigi pean tõdema et ühe pättuse ma seal tegin kuna ma lihtsalt ei olnud reeglitest teadlik ja Matis ka õigel ajal ei teavitud mind. Kui oleksin seal üksi olles vahele jäänud, siis Matis oleks ilmselt mingit sorti karistuse saanud. Miljöö oli seal minu meelest väga kena, renoveeritud hooned ja ilus loodus. Poisid tundusid kõik väga vinksvonks viisakad ja naljakas oli eemalt näha, kuidas mõned ülemad korda hoidsid ja poisse noomisid. Kõige parem oli muidugi oma kalliga aega veeta. Kuna seal oli ainult üks hoone "sõdurimaja", kuhu külastajad ka sisse said, siis oli see väga ülerahvastatud ja valisime pigem privaatse koha eemal murul, puu all. Kupejanovi alasse sisendes panin tähele, et kõikidel poistel olid suured metsa mineku kotid seljas, kellel tühjemad, kellel täis, kuid kohe ei taibanud, et miks küll. Matis aga võttis oma kotist pehmema aluse, mille ta oma kipsis käega murule laotas. Ise olin ka fliisiteki kaasa haaranud seega meil oli väga mõnna olemine. Kipsis käe sai Matis triatlonilt osa võttes, kui rattaga üle lenksu lendas... "tänu" sellele on ta nüüd kasarmurežiimil, mida iganes see ei tähendaks. Kui tähendab see ka seda, et me jälle vist ei näe augusti lõpuni, kuigi nüüd peaks saama iga nädalavahetus külla sõita.
Olen saanud ka paar küsimust niiöelda oma suhte kohta. Ja kui siiani olen väga pealiskaudselt kuti nime mööda minnes maininud, siis mõtlesin, et jagan teiega paari fakti :) Oleme kutiga juba pikemat aega koos. Täpselt ei teagi kui vanad me tutvudes olime, kuid arvasime, et ehk 14. Siis meil kohe mingit "värki" ei olnud, vaid olime aastaid sõbrad. Tõsisem armumine/armastus tuli peale vast 17ne aastaselt. Pärast seda kui olime aasta koos olnud, käisin ka vahetusõpilasena USAs ning pärast seda läks asi mõneks ajaks veidi uperkuuti. Kuid veebruari alguses saab meil ilusad 4 aastat :) Julgen väita, et pean end väga õnnelikuks inimeseks, et olen leidnud oma parema poole.
